Viimase 18 kuu jooksul on Taizé Vennaskond olnud põneval usurännakul. Valmistasime ette „Jumala rahva kokkusaamist“ nime all „Koos“ [1] ühes erinevate koostööpartneritega mitmetest kristlike kirikutega seotud liikumistest, kogukondadest ja organisatsioonidest. Alates Vend Aloisi väljendatud mõttest [2] katoliku kiriku Sinodaalsuse sinodil on „Koos“-nimelise kokkusaamise ettevalmistamine aidanud meil üksteist põhjalikumalt kuulata, otsida erinevaid ande nii koguduste ringist kui ka head tahet üles näitavate inimeste seast ühiskonnas laiemalt.

Püha Peetruse platsil Roomas toimunud oikumeeniline vigiilia tõi kokku üle 20 paavst Franciscuse kutsel saabunud kirikujuhi. Lisaks neile osalesid palvusel kõik Piiskoppide Sinodi 16. korralise peaassamblee liikmed ning 18 000 erinevas vanuses noort kogu maailmast. Viimaste hulgas oli ka 4000 selleks puhuks Rooma kogudustesse majutatud noort, kes tulid osa saama nädalavahetuse programmist. Samal ajal kohtusid inimesed ka 222 erinevas paigas üle kogu planeedi, et üheskoos vigiilial osalejatega palvetada.

Vaadates tagasi, kuidas me seda kogemust mõtestame? Kuidas avab see meile tuleviku, kus kristlased rändavad ühisel teel? „Ainult üks on teie Õpetaja, teie kõik olete aga vennad ja õed!“ (Matteuse 23:8), ütles Jeesus. Kas pole mitte kõik kristlased justnimelt õed ja vennad, keda ühendab osadus – olgugi ebatäiuslik, ent siiski vägagi reaalne? Kas pole mitte Kristus ise see, kes meid kutsub ning avab meile tee, mida mööda käia koos temaga ning olla rännukaaslasteks neile, kes elavad ühiskonna äärealadel? Me tahame sel teekonnal leida üksteisega kõneldes lepitust, unustamata, et me vajame üksteist – mitte selleks, et oma arvamust kellelegi peale suruda, vaid et panustada inimkonnas rahu heaks. [3]

Tänumeeles selle kasvava osaduse ees tahame leida hetke, et vaadata otsa tänapäeva väljakutsetele, nagu meie planeedi appihüüded ja inimkonda lõhestavad lahkarvamused. Hoidkem kokku ja kuulakem üksteist ära – rännakem üheskoos Jumala rahvana!

Mida tähendab meie jaoks see, et võtame taas aega, et inimesi ära kuulata? Kas oleme valmis mõistma neid hirme, mida inimesed väljendavad, selmet neid kõrvale heita?

Teel Roomast Taizésse peatusin ma Ljubljanas, Sloveenia pealinnas, kus toimub 46. Euroopa noorte kokkutulek [4], et kohtuda rahvusvahelise vabatahtlikest ettevalmistusmeeskonnaga, Taizé vendade, Püha Andrease õdede ning Sloveenia sõpradega. Järgnev mõtisklus teemal „Rännates üheskoos“ on suuresti meie ühiste vestluste vili.

Tänan kõiki oma vendi, inimesi, kes on andnud oma panuse selle sõnumi ettevalmistamiseks ning kõiki, kes jagavad meiega seda teekonda.
Parimate soovidega teile kõigile,

vend Matthew

Kuulsin Ljubljanas kedagi ütlevat: „Tänapäeval ei puuduta kodutus ühiskonnas lihtsalt materiaalset kodu. Paljude inimeste jaoks on see hingeline reaalsus. Aga sisemise kindluse otsingud võivad inimese mõnikord viia mõttekäikudeni, mis teda veelgi enam isoleerivad.“ Keegi teine aga küsis: „Kui me tahame koos rännata, kui paljudes asjades on meil siis teele asumiseks üksmeelt vaja? On teatud oht, et meie tühjad sõnad varjavad üksnes pelka sallivust. Aga kui me oleme avatud kahekõnele, võtame sellega ka riski.“ Kuhu need küsimused meid viivad?

Kuulamine

Iga kahekõne keskmes on kuulamine. Mooses ütles Jumala rahvale: „Shema Yisrael“ – „Kuule, Iisrael“ – (5. Moosese 6:4) ja need sõnad andsid nime ka nende igapäevasele palvele. Sajandeid hiljem kirja pandud Nursia Püha Benedictuse juhised [5] algavad sõnadega „Kuula hoolega“.

Kuulamine on armastuse tegu. Kuulamine on igasuguse usaldusliku suhte keskmes. Ilma kuulamiseta ei saa miski õieti kasvada või areneda. Ükski suhe ei saa ilma selleta toimida. Kui me kuulame teist isetult, anname me talle ruumi olemiseks. Me võimaldame tal väljendada seda, mida tal on vaja väljendada, mõnikord ka seda, mida ei saa sõnadega öelda.

Kuulamise keskmes on vaikus [6]. Piiblis on selle kohta mitmeid näiteid. Eelija kohtub Jumalaga vaikses, tasases sahinas, mitte maavärisemises, võimsas tuules ega tules (1. Kuningate 19:11-13). Marta õde Maarja istub Jeesuse jalge ees ja kuulab teda (Luuka 10:39) [7]. „Mu kõrvad oled sa avanud“, ütleb vana palve piiblis (Psalm 40:7).

Tänapäeval jääb sageli mulje, et edu saadab seda, kes karjub kõige kõvemini. Näib, et vägivald kasvab nii paljudes paikades, et me ei tea enam kuhu pöörduda. Aga Jumal ei ole kunagi vägivalla looja [8] ja ei suru end kunagi peale. „Ma tahan kuulda, mida Jumal, Issand, räägib. Sest tema kuulutab rahu oma rahvale“ (Psalm 85:9).

Kas pole mitte nii, et kui tahame edasi jõuda, peaksime püüdma üksteist kuulata ning mõista? Selle asemel, et muuta meid lihtsalt allaheitlikuks ja takistada meid ebaõigluse ees häält tõstmast, võimaldab „sõnakuulelik süda“ (1. Kuningate 3:9) meil teha julgeid ja loovaid otsuseid, mille juured on meie sisemistes veendumustes, kus Jumal on meile lähemal, kui me julgeme loota...

Teel olemine

Kas oleme läbi elu rännates turistid või palverändurid? Kas rändame vaid selleks, et maailma kõrvalt vaadata või on meis sügavam igatsus, mis meid edasi viib? Palverändur otsib ka lõpp-punkti nägemata tähendust igas rännakusammus, tunnetades õiget suunda intuitiivselt. Aga teekond ilma eesmärgita võib muutuda sihituks ringihulkumiseks [9].

Kui see peaks aga juhtuma, kas meenub meile siis, kuidas Jeesus ütles: „Mina olen tee ja tõde ja elu“ (Johannese 14:6)? Temaga koos rändamine tähendab, et need kolm tõde on kooskõlas. Jeesuse isik on see tee, mida mööda me käime, me võime usaldada tema öeldut ning ta juhib meid kujuteldamatusse täiusesse.

Jeesus ei jätnud kedagi oma teekonnast kõrvale. Olles osaduses Jumalaga, jagas ta oma elu kõigiga, kes tema juurde tulid, olgu siis õigete või õelatega. Ta tunnetas Jumala ligiolu ka ühiskonna heidikutes – patustes ja väljatõugatutes, ka neis, kes polnud Jumala rahva seast. Jeesus andis kõigile seda, mis tal oli, ning sai ka alati midagi vastu neilt, keda ta kohtas. Need inimesed olid tema elus väljakutseks, aga nad ka rikastasid teda.

Kas Jeesus, tasane ja südamelt alandlik [10], ei kutsu meid järgima sama teed? Kas oleme valmis otsima suuremeelset alandlikkust [11], et võtta vastu seda, mida teised meile sel teekonnal anda saavad?

Koos kulgemine ongi kiriku ja ühiskonna eluliin. Aga siiski vajab igaüks ka teatud ruumi, et väljendada oma loovust ja ideid. Aga need ideed on mõeldud jagamiseks, et ehitada üles niisugust elu kirikus ja inimkonnas, kus kõik saaksid koos toimida. Kitarrikeeled asuvad üksteise kõrval, aga harmoonia sünnib vaid siis, kui neid mängitakse koos...

Koos teistega

Alati pole kerge teistega koos olla. Meil kõigil on mingid haavad. Me oleme mõnikord haavanud ka üksteist.

Inimestega koos olla tähendab neid kuulata. Anda neile aega ja ruumi, nii et nad saaksid meile oma lugu rääkida [12]. Kuulamine tähendab, et me aktsepteerime neid koos nende erinevustega. Me ei pruugi alati üksteisega nõustuda ning mõnikord on meil ka täiesti teine maailmavaade. Aga hämmastav on see, et kui me kuulame, kui laseme neil rääkida oma lugu, avastame oma ühise inimlikkuse. Erinevused ei olegi siis enam nii suured, kui olime kujutlenud. Ühtsus on mitmekesisuse keskel tõesti võimalik [13]. Ja võib-olla avastavad need, kes igatsevad järgida Jeesust, hämmastusega, et Jumalas ja Kristuses on see otsitud ühtsus juba olemas (Johannese 17:21-23) ning see ületab kõik meie ootused.

Aga kui keegi meile ütleb, et on haavatud või räägib, kuidas meie oleme neid haavanud, kas julgeme võtta nende sõnu südamesse? Me langeme väga kergesti enesekaitse mehhanismide küüsi. Ja me lakkame kuulamast, püüame kaitsta ennast või oma seisukohta. Kas pole mitte nii, et empaatia tähendab valmisolekut võtta teise inimese kannatusi tõsiselt? Vahest võivad ühised kannatused avada ka teid, kus saame olla koos, isegi kui me ei suuda jätta neid kannatusi seljataha [14].

Mõnikord peame olema valmis sammukese tagasi astuma. Nendel hetkedel võime usaldada end Püha Vaimu hoolde ning paluda Pühal Vaimul meile õpetada seda, mida me peame sel hetkel teadma [15]. See tähendab, et peame olema piisavalt alandlikud, et mitte oma ideaale esile tõsta, vaid võtta vastu seda, mida teine inimene meie ette toob [16].

Ja me ei pea kunagi kaotama lootust [17]. Apostel Paulus, kes oli rabatud Ülestõusnud Jeesuse lõputust armastusest, olles just raevukalt Jeesusele vastu astunud, kinnitab meile, et Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud (Roomlastele 5:5). Võime usaldada Püha Vaimu leebet ligiolu ka siis, kui me seda ei tunneta. Kas mitte ei sünni usaldus siis meis uuesti, olgu see nii habras kui tahes, andes täpselt nii palju valgust, et saaksime astuda järgmise sammu koos Jumalaga ja meile usaldatud inimestega?

Jääda Jumala juurde, jääda teiste inimeste kõrvale

See teekond võtab aega – mõnikord kogu elu – nagu ka kuulamine võtab aega, et suhe saaks kasvada. Ilmselt mängib just siin rolli kannatlik ootamine ja ustavaks jäämine.

Rännata üheskoos teistega, rännata koos Jumalaga. Paljude jaoks meist on need reaalsused lahutamatud. Me vajame mõlemaid [18].

Nagu oksad, mis kasvavad viinapuul, kutsub Jeesus meid jääma temasse, nagu tema jääb meisse (vaata Johannese 15). Jäämine viitab millelegi, mis on ajas kestev. Meilt ei oodata mitte lihtsalt hetkelist pühendumist, vaid temasse jäämist kogu eluks. Ainult niisuguse jäämise kaudu saame me jätkuvalt kasvada ja vilja kanda.

Mis on see vili? Jeesus jätkab, öeldes: „Armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid! Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest.“ Sellel teekonnal käimine tähendab võtta riski ja anda kõik, et järgida Jeesust, nõnda et meil oleks täielik vabadus armastada lõpuni. Evangeeliumi armastus ei ole pelgalt kiindumus, vaid enese andmine teiste heaks. Just selle teekonna kaudu saavad meist teenijate asemel Kristuse sõbrad.

Vilja kannab täisväärtuslikult elatud elu. See vili kasvab loomulikult, kui me jääme Kristusesse ning elame temas, nõnda nagu oksad saavad elu viinapuust. Meile avaneb täiuslik rõõm, kui me võtame vastu Evangeeliumi väljakutse. Kas oleme selleks valmis?

Rännata üheskoos tänapäeva maailmas

Nagu juba varem öeldud, tunnevad mõned inimesed end tänapäeva väljakutsete ning iseenda nõrkusega silmitsi seistes mõnikord „kodutuna“. Me näeme, kuidas Jumala loodu, sealhulgas inimkond, on haavatud. Kannatused võivad kanduda põlvest põlve inimeste seas, keda on ära kasutatud ja alandatud. Teame peresid, mille on katki kiskunud konfliktid või sõjad. Tunnistame, et mõnede elusid on kahjustanud ka need, kes kuulutavad Kristuse nime kirikus või meie Taizé Vennaskonnas [19].

Siiski, kas ei kutsuta meid nendele väljakutsetele koos vastu seisma? Üks Aafrika vanasõna ütleb: „Pika teekonna muudab lühikeseks see, kui kõnnime seda koos.“ Suure metsloomade rände ajal peavad noorloomad Serengeti ja Masai Mara vahel rännates lootma täiskasvanute tugevusele, et ületada jõge ning kaldast üles ronida. Ka meie elus on aegu, kus meid on vaja kanda. Või kus peame õppima lubama end kanda...

Kui me siis astume väljakutsetele vastu üheskoos, võime me kogeda ilu ja üleloomulikkust, mis süütavad meis sädeme, aitamaks meil uue elujõuga teele asuda [20].

Jeesuse ülestõusmise päeval lahkusid kaks tema sõpradest Jeruusalemmast, kus Jeesus oli tapetud (Luuka 24:13-35). Aga kui nad kõndisid, ühines nendega üks võõras. Kui võõras hiljem koos nendega lauda istus, mõistsid nad, et see oli Jeesus, kellega olid kohtunud. Nii saavad mõnikord just võõrad aidata meil Kristuse ligiolu ära tunda ning taas mõista, et ta jääb alati meiega.

„Ära karda,“ sosistab ta meie südametes. „Mina olen iga päev teie juures ajastu
lõpuni” (Matteuse 28:20). Kas me võtame seda lubadust kuulda?

Kuigi võime end vahest tunda ebapiisava ja väikesena, kas julgeme me taas üheskoos teele asuda, üksteist ühisel teekonnal rikastades, olles nagu jahusse lisatud haputaigen (Matteuse 13:33)?