Taizé - Prinditav versioon

Kolmkümmend aastat tagasi viibis Vend Roger mõnda aega Kolkatas (Calcuttas) koos vendade ja noortega erinevatest maailmajagudest, elades vaeses linnaosas ja võttes osa Ema Teresa tööst hüljatud laste ja surijatega. Tagasi tulles tõi ta endaga kaasa Kirja Jumala rahvale, mis avaldati noorte kokkutuleku ajal Notre Dame’i katedraalis Pariisis. Hiljem kirjutas ta koos Ema Teresaga mitmeid sõnumeid ja kolm raamatut.

Vend Roger’ viibimine Kolkatas 1976. aastal oli seeme, millest idanesid meie vennaskonna ja India kristlaste vahelised kauakestvad suhted. Külastused erinevatesse paikadesse Indias, kaks rahvusvahelist kokkutulekut Madrases ja noorte indialaste pidev saabumine Taizésse väljendavad selle suhte erinevaid tahke. Ja Kolkata on meie jaoks jätkuvalt tähendanud nii rahva lootusetust kui ka inimesi, kes annavad oma elu kõige vaesemate heaks ja muutuvad seeläbi valgustkiirgavateks majakateks.

Nõnda mõtlesin, et on tähtis Kolkatasse tagasi minna ja seal kokkutulek korraldada. 5.-9. oktoobrini toimunud kokkutulek tõi kokku 6000 noort, enamik neist aasialased. See oli katse anda „usalduse palverännakule“ uus mõõde – reisida koos Aasia noortega nende mandril, kuulata neid ja toetada nende lootusi. Kiri Kolkatast sai kirja pandud pärast Kolkata kokkutulekut ning see avaldatakse Euroopa kokkutulekul Zagrebis.

Jätkates „maapealset usalduse palverännakut“, mis toob kokku noori mitmetest riikidest, mõistame üha sügavamalt tõelisust, et kogu inimkond moodustab ühe perekonna ja Jumal elab eranditult igas inimeses.

Indias ja ka teistes Aasia osades oleme avastanud, et Jumala kohalolekusse kogu tema loomingus suhtutakse üsna enesestmõistetava tähelepanuga. Niisugune käitumisviis kätkeb endas suuresti ka austust teise inimese vastu ja kõige vastu, mis on tema jaoks püha. Tänapäeva modernses ühiskonnas on nõnda oluline taasäratada austus inimeste vastu ja tähelepanu Jumala suhtes.

Iga inimene on Jumala jaoks püha. Kristus avas oma käed ristil, et koguda Jumalas kokku terve inimkond. Kui ta saadab meid maailma kaugematesse nurkadesse Jumala armastust kuulutama, siis toimub see eelkõige elu kahekõne kaudu. Jumal ei saada meid kunagi võimuvõitlusse nendega, kes teda ei tunne.

Nii paljud noored kogu maailmas on valmis muutma inimkonna ühtsuse nähtavamaks. Nad lasevad sellel küsimusel endale väljakutse esitada: kuidas me saame kõikvõimalikule vägivallale ja diskrimineerimisele vastu seista, kuidas saame ületada vihkamise ja ükskõiksuse müürid? Need müürid seisavad rahvaste ja mandrite vahel ja on ka meie eneste ümber, isegi meie südametes. Meie otsustada on: valida armastus, valida lootus.

Probleemid tänapäeva ühiskonnas võivad põhjustada lüüasaamismeeleolu. Valides armastuse, avastame vabaduse, mille kaudu saame luua endale ja meile usaldatud inimestele uue tulevik.

Ka väga väikeste võimalustega, teeb Jumal meist koos enesega loojad, isegi kui tingimused pole soodsad. Minnes ligimestele vastu, mõnikord ka tühjade kätega, kuulates, püüdes mõista… Juba nõnda võib ummikusse jõudnud olukord saada lahenduse.

Jumal ootab meid neis, kes on vaesemad kui meie. „Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.“ [I]

Nii põhjas kui lõunas tekitab suur ebavõrdsus hirmu tuleviku ees. Mõned inimesed pühendavad vapralt oma energiat ebaõiglase- struktuuri muutmiseks.

Meil kõigil oleks vaja esitada endale küsimus oma elustiili kohta. Peame lihtsusel laskma täita oma elu. Siis suudame avatud südamega ligimesele vastu minna.

Tänapäeval on algatatud mitmeid ettevõtmisi, et kõik inimesed saaksid osa hüvede jaotamisest. Õiglasemad ja leidlikud kaubandusvormid on näidanud, et majanduslik areng kasv ja solidaarsus vaestega võivad käia käsikäes. Osa inimesi hoolitseb selle eest, et teatud hulk nende sissetulekust läheks suurema õigluse heaks.

Oma aja jagamine teistega on väärtus, mida vajame ühiskonna inimlikumaks muutmisel. Igaüks võib püüda kuulata ja toetada kasvõi ühte inimest: hüljatud last, töötut või lootuseta noort, puudustkannatavat inimest, vanurit.

Valides armastuse, valides lootuse. Kõndides püsivalt armastuse ja lootuse teel, avastame üllatusega, et veel enne, kui oleme jõudnud midagi teha, on Jumal igaühe meist välja valinud: „Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud. Mina olen Issand, su Jumal, sa oled mu silmis kallis ja auline ja ma armastan sind.“ [II]

Palves asetame ennast ja meile usaldatud inimesed heatahtliku Jumala palge ette. Jumal võtab meid vastu sellistena, nagu me oleme, koos kõige heaga, mis meis on, ja koos meie sisemiste vastuolude ning isegi vigadega.

Evangeelium kinnitab, et meie nõrkused võivad saada usteks, mille kaudu Püha Vaim tuleb meie ellu.

Kolmkümmend aastat tagasi kirjutas Vend Roger Calcuttas: „Palve on sinu jaoks armastuse allikas. Hülga ennast, hülga oma ihu ja vaim täielikus isetuses. Süvene iga päev mõnda piibli kirjakohta, et kohtuda Temaga, Ülestõusnud Issandaga. Lase vaikuses Kristuse elaval sõnal eneses sündida ning kasuta seda siis kohe oma elus.“

Calcuttast lahkudes lisas ta:

„Nüüd me lahkume, olles avastanud suurte kannatuste keskel inimeste hämmastava elujõu ja olles olnud tunnistajaks teistsugusele tulevikule kõikide jaoks. Tulevikku panustamiseks on Jumala rahval üks võimalus: minna laiali tervesse maailma, et saada tähendamissõnaks jagamisest inimkonnas. Sellel tähendamissõnal on piisavalt väge ennast levitada ja raputada ka kõige jäigemaid struktuure ning luua inimkonnas osadust.“ [III]

Vend Roger’ üleskutse on tänapäeval aktuaalsem kui kunagi varem. Maailmas laiali pillutatuna võivad kristlased alal hoida lootust, kinnitades oma elud nendesse imelistesse sõnumitesse – pärast Kristuse ülestõusmist ei ole inimkond enam killustatud.

Kuidas saame olla armastava Jumala tunnistajateks siin maa peal, kui lubame lahkhelidel kristlaste vahel jätkuda? Võtkem vastu väljakutse minna edasi nähtava ühtsuse suunas! Kui pöördume koos Kristuse poole, kui tuleme kokku ja palvetame, siis Püha Vaim juba ühendabki meid. Alandlikus palves õpime järk-järgult üksteisele kuuluma. Kas meil jätkub julgust mitte enam tegutseda teistega arvestamata?

Mida lähemale tuleme Kristusele ja tema Evangeeliumile, seda lähemale tuleme üksteisele.

Andide jagamine toimub vastastikuses külalislahkuses. Kõik annid on tänapäeval vajalikud, et muuta Evangeeliumi hääl kuuldavaks. Need, kes usaldavad Kristust, on kutsutud jagama oma ühtsust kõigiga. Ning siit võib esile tõusta Jumala kiitus.

Ja nüüd elustub see kaunis Evangeeliumi tähendamissõna: tilluke sinepiivake kasvas ja sai puuks ja taeva linnud pesitsesid tema okstes. [IV] Olles kinnitunud Kristusesse, avastame võime olla avatud kõigile, isegi neile, kes ei usu Kristusesse või on ükskõiksed. Kristus sai kõikide teenijaks, ta ei alanda kedagi.

Tänapäeval on meil rohkem kui kunagi varem võimalik elada osaduses, mis ületab riigipiirid. Jumal annab meile oma hinguse, oma Vaimu. Me palvetame: „Suuna meie jalad rahuteele.“ [V]

1 Oma ametiaja alguses kirjutas paavst Benedictus XVI: „Kõik inimesed kuuluvad ühte perekonda.“ (Sõnum Maailma Rahu Päevaks, 2006)

Kolkatas on kristlased teiste suurte ajalooliste religioonide keskel vähemuses. Indias on pinged religioonide vahel mõnikord viinud tõsise vägivallani. Ja ometi väljendab vastastikune austus religioonidevahelisesuhte põhiolemust. Inimesed austavad teiste traditsioonide pühasid, need võivad mõnikord isegi muutuda vastastikkuse jagamise sündmusteks.

2 Noormees Liibanonist, pereisa, kirjutas meile ajal, mil pommitamised Lähis-Idas olid parasjagu ägenemas: „Südamerahu on võimalik! Kui sind on alandatud, siis on kiusatus vastu alandada. Hoolimata kannatustest, hoolimata üha kasvavast vihkamisest, hoolimata kättemaksuihast, mis meis nõrkusehetkedel üles kerkib, usun ma südamerahusse. Jah, rahusse siin ja praegu!“

3 Mõned Taizé vennad on elanud kolmkümmend aastat Bangladeshis koos inimestega, kellest peaaegu kõik on moslemid. Nad jagavad igapäevaelu kõige vaesemate ja hüljatumatega. Üks vendadest kirjutas: „Avastame üha enam, et need, keda ühiskonnast hüljatakse nende nõrkuse ja näiva kasutuse pärast, väljendavad tegelikult Jumala ligiolu. Kui me nad vastu võtame, siis innustavad nad meid aina rohkem jätma maha ülivõistleva maailma ja liikuma maailma poole, kus toimib südamete osadus. Soovime, et selles suures religioonide ja kultuuride mitmekesisuses oleks meie kohalolu Bangladeshis märgiks, et meie, haavatavate vendade ja õdede teenistus avab tee rahule ja ühtsusele.“
See, mida Ema Teresa Kolkatas alustas, särab edasi tema õdede kaudu. Kõige vaesemate eest hoolitsemine ja neisse armastusega suhtumine on nõnda selged märgid Jumala armastusest. Kogu maailmas kõnnivad nii paljud inimesed sedasama solidaarsuse teed – kus oleksime meie siin maa peal ilma nendeta?

4 Ebavõrdus viib varem või hiljem vägivallani. 20% inimkonnast, kes elab kõige arenenumates maades, kasutab 80% maa varudest. Energiaallikate ja joogiveevarude vastutusrikas majandamine on muutumas üha tungivamaks.

5 Vend Roger’ matuste ajal kirjutas Grande Chartreuse prior, Marcellin Theeuwes: „Vend Roger’ surma dramaatilised asjaolud on vaid väline külg, mis toob valgust Vend Roger’ mõttele, et haavatavus on Jumalale meelepärane uks, mille kaudu ta saab sisse tulla ja meiega olla.“ (Vaata ka 2.korintlastele 12:10.)

6 Neljandal sajandil väljendas üks kristlane hästi, kuidas palve ja enese pühendamine teineteist täiendavad. Tema jaoks tähendab armulaud ühtlasi solidaarsust vaestega: „Sa soovid austada Päästja ihu? Seesama, kes ütles See on minu ihu, ütles ka: Sa nägid, et mul oli nälg ja sa ei andnud mulle süüa. Mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi! Niisiis austa Kristust, jagades oma vara vaestega.“ (Püha Johannes Chrysostomus, Jutlus 50, Matteuse põhjal.)

7 Juba esimese põlvkonna kristlastel, kes olid siis maailmas alles suures vähemuses, oli veendumus, et Kristus lõhkus maha vaheseina rahvaste vahel, andes ristil oma elu. (Vaata Efeslastele 2:14-16.)

8 sajandil Palestiinas elanud kristlane kirjutas: „Kujutlege, et maailm on ring, mille keskpaik on Jumal ja raadiused on inimeste erinevad eluteed. Kui need, kes tahavad Jumalale lähemale tulla, liiguvad ringi keskpunkti poole, lähenevad nad samal ajal ka üksteisele. Mida lähemale nad tulevad Jumalale, seda lähemale tulevad nad üksteisele. Ja mida lähemale nad tulevad üksteisele, seda lähemale nad tulevad Jumalale.“ (Dorotheus Gazast, Eeskirjad VI.)

9 „Kiriku suhte teiste religioonidega määrab kahepoolne austus: austus inimese vastu, kes otsib vastuseid oma elu sügavamatele küsimustele, ja austus Vaimu töö vastu inimeses… (…) Püha Vaim innustab iga tõelist palvet, ta on mõistatuslikult kohal iga inimese südames.“ (Johannes Paulus II, Redemptoris missio).
Kristlastena ei saa me varjata fakti, et meie usu keskmes on Jeesus Kristus, kes ühendab meid Jumalaga ainulaadsel viisil (vaata 1.Timoteosele 2:5). Ent see ei muuda kaugeltki tõelist dialoogi võimatuks, vaid niisugune absoluut just pühendab meid dialoogi teiste inimestega, sest kui Jeesus on ainulaadne, siis just tänu oma alandlikkusele. Seetõttu ei saa me kunagi tema nimel kellelegi ülalt alla vaadata, vaid neid ainult vastu võtta ja lasta teistel ennast vastu võtta.

10 Üks, kes võib meid sel teel toetada, on Dietrich Bonhoeffer. 20.sajandi kõige pimedamatel tundidel andis ta märtrina oma elu. Mõned kuud enne oma surma kirjutas ta vanglas need sõnad, mida me nüüd Taizés laulame:
„Jumal, sa lased mul oma mõtteid enese juurde jõuda.
Sinu juures on valgus, sa ei unusta mind.
Sinu juurest tuleb abi, sinu juures on kannatlikkus.
Ma ei mõista sinu teid,
Aga sa tead minu teed.“