Vastuvõtt kogudustes

28.detsember: saabumise päev

Meie „oratorio“ (koht laste ja täiskasvanute üritusteks kiriku lähedal) Casciagos oli avatud alates kella 9 hommikul. Kuuma tee jaoks on juba valmis pandud suured potid keeva veega; mõned emadest lõikavad puuviljakooke ning sätivad laudu ja toole. Noored panevad hoolega üles tervitussõnumeid mitmetes keeltes. Vastuvõtupunktide juhid kordavad kiiresti üle põhilist infot, mida tuleb tulijaile selgitada. „Transpordimeeskond“ on valmis noori palverändureid koos seljakottidega vastuvõtualasse sõidutama. Väljas sajab lund, on kõva tuul ning ilm on külm. Kas nad ükskord ometi saabuvad? Keskpäevaks ei ole ikka veel uudiseid. Perekonnad on hakanud helistama: millal noored saabuvad? Samal ajal on suur täiskasvanute grupp hakanud harjutama tantse „rahvaste festivali“ jaoks. Kell 3 tuleb jaamast telefonikõne: nad on kohal! Rõõmu- ja uudishimuärevus läheb läbi oratorio: hakkame pihta! Kas kõik ikka tõepoolest toimib?

Noored väljuvad rongist… Tere tulemast! Soojad tervitused uutele saabujatele ning kohe tass kuuma teed, puuviljakoogid ja pitsad ning mõned sõnad keeltes, mida oskame… Taizé seiklus on alanud: 28. ja 29. septembril kuuluvad meie Barasso Casciago pastoraalüksusesse 120 noort, kes kõnelevad hispaania, prantsuse, sloveenia, horvaatia, rumeenia ja poola keelt. Vastuvõtt on läinud hästi. Kuidas läheb aga saabuvatel päevadel?

29.detsember: kokkutulek

Kell 8: hommikupalvuse algus. Noored saabuvad väikeste rühmadena, unised näod peas. Perekonnad arutavad uudishimust täidetuna esimese õhtu kogemusi. Seejärel nad peatuvad, et vaadata… nii palju punaseid vaipu põrandal, oranžid kangad altaril, rist selle keskel ning väikesed süüdatud lambid trepiastmetel. See on Taizé-stiilis palvus. Kõigepealt kõlab esimene laul, seejärel psalmid ja evangeelium kõikides keeltes ning siis vaikus. Kõik noored jäävad palvuse ning hiljem arutlusgruppide ajaks sinna. Me õpime üksteist tundma: igaüks tutvustab ennast… Ma tulen… mu nimi on… ma olen osa võtnud Taizé kokkutulekust… minu jaoks on see esimene kord… ma olen katoliiklane… ma olen õigeusklik… milline mitmekesisus! Esmane umbusk kaob ning südamed avanevad. Loeme koos Vend Roger’ Lõpetamata kirjast rahu teema kohta. Rahu, mis tuleb ainult Jumalat; rahu, mis sünnib andestuses; rahu, mis on kingitus. 9.30 on kõik kiriku ees: meil ei ole palju aega ning me peame jõudma kella 10 Milaanosse minevale rongile. See rongisõit on järjekordne võimalus olla mõnda aega koos, arutada uusi asju, kohtuda uute inimestega ning ehitada uusi sildu.

30.detsember: palvus

Nagu eile on tänagi kõik kell 8 hommikupalvusel. See on nii ilus – tõeline kõrgpunkt! Täna on osalustunne veelgi tugevam. Inimesed tahavad tõesti osaleda. Lauldakse veelgi enam südamest, vaikus on pikem. Perekonnad on hämmingus ja üllatunud… ja kaasatud. Arutlusrühmades ei ole piisavalt toole. Kõik jäävad arutluse ajaks kohale… inglise, prantsuse, saksa ja itaalia keeles… Täna on meie koguduse jaoks eriline päev. Pärast hiljem saabunud noorte vastuvõtmist läheme kõik koos Fierasse, näitusteparki, et ühineda seal palvusega. Paljud täiskasvanud ja lapsevanemad tulevad samuti. See on neile esimene kord. Jõuame Fierasse 11.30. Esimene peatus: infopunkt, seejärel raamatupood, siis Hall 9 palvuseks ning söögijärjekord. Nooremad küsivad küsimusi ning arutavad kõike omavahel. Me läheme itaallaste palvehalli. Saabume esimestena ning istume vendade lähedale. Valgus keeratakse maha ning palvus algab. Vennad istuvad väikestel pinkidel. Noorte uudishimulikud silmad püüavad kõike mõista. Tasahaaval hakatakse laulma, ollakse vaikselt, kuulatakse mõtisklust nagu tuhanded teised nooredki seal. „Täna kohtusin ma selle palvuse lihtsuses Jeesusega,“ ütles üks 16-aastane itaalia noor.

31.detsember: Rahu

Aasta viimane päev. Pärast palvust ei toimu arutlust rühmades. Selle asemel on esitlus teemal „Lootuse märgid“. Mitmed pered räägivad, miks nad on valinud elu ühe katuse all, jagades ruumi, probleeme ja lootusi, „et saavutada evangeeliumi ühtsus“. Kui noored lähevad Milaanosse, teeme meie oratorios ettevalmistusi festivaliks, valmistame ette halli, laulud ja programmi. Meie kõrval harjutab teine grupp öiseks palvuseks ja armulauateenistuseks, nad valmistavad ette tõlkeid. Ööpalvus algab õhtul kell 11. Kõik 120 noort on kohal. Hoolimata külmast ja väsimusest palvetame me rahu eest. Kirik on täis peresid, noori, täiskasvanuid ja vanu inimesi. „Dona la Pace, Signore, a chi confida in Te”, „Anna rahu, Issand, neile kes sind usaldavad“. Kui kell lööb 12, embavad kõik üksteist. Kõikides keeltes vahetatakse tervitusi. Uued sõbrad otsivad üksteist rahva seast. Suure lume sisse tehtud lõkke ümber lauldakse, kallistatakse ning tänatakse üksteist kokkutuleku, vastuvõtu ja kingituste eest. Sellele järgneb suur einelaud oratorios. Ümbruskonna pagariärid ja pizzeriad on saatnud tasuta oma tooteid, et „koos teiega osa võtta Euroopa kokkutulekust“. Noored itaallased ja teised eurooplased tantsivad, laulavad ja loevad luuletusi kella poole 3ni: isegi peo ajal tähistatakse rahu. „Rahvaste Euroopa“ kasvab.

1.jaanuar: „aitäh“ ja uued algused

Kell 11: lõpujumalateenistus armulauaga. Altari ees tähistajate keskel on esindatud kõik rahvad. Hoolimata erinevustest elas kristlaste seas ühtsus Jeesuse nimel. Loetakse igas keeles evangeeliumi. Itaalia keeles peetud jutlust tõlgitakse erinevatele gruppidele. „Taizé palverännak Milaanos on läbi“, ütles üks koguduses vastuvõttu korraldanud inimestest, „aga tõeline usalduse palverännak algab nüüd, kodus, teie kodumaal, teie kogudustes. Ohutut reisi teile!“ Ümberringi on palju emotsioone – plaksutatakse palju, soojalt, tänulikult. Vahetatakse aadresse, inimesed embavad üksteist, tehakse pilte, lubatakse uuesti 2006. aasta lõpus Zagrebis kohtuda. Siis lähevad kõik tagasi perekondadesse, kus nad ööbisid, et koos lõunat süüa. Aeg on lühike. 1.45 on viimane hüvastijätt rongijaamas. Isegi inimesed, kes ei majutanud kedagi oma kodus, on sinna tulnud, et viimast hetke koos teistega jagada. Perekonnad lahkuvad oma uutest sõpradest: „Meie uksed on teile alati avatud“. Rong saabub. Itaallased on nukrad, ent suudavad siiski laulda „1, 2, 3, 4, 5, 6 nägemist!“ Rong lahkub. Nüüd on ümberringi kummaline vaikus. Rohkem pole vaja kiirustada. Oleme täiesti üksi jaamas, vaatame üksteisele otsa. Väsimus on tuntav, aga midagi väga erilist, ainulaadset on juhtunud – oleme suurepärasel viisil osa saanud Kirikust. Nüüd seisab meie ees väljakutse elada seda igas päevas, alati.