Ungari

Pagulasi saates

Ferenc, pereisa, kes on aastaid elanud Taizés ja aidanud seal noori vastu võtta, läks kohtuma pagulastega, kes kümnete tuhandete kaupa Ungarisse saabuvad. Ungarlasena valmistab ta ette kolme vabatahtlikku Taizést, kes elaksid mõned nädalad “Väikese ajutise kogukonnana”. Ta kirjutab:


foto: Kristóf Hölvényi

Saabusime koos noore fotograafist sõbra Kristófiga lõuna paiku piirile, mis eraldab Ungarit Serbiast. Kohe väikese rahuliku Röszke küla külje all laius korraga mõlemal pool kruusast külateed kahe-kolme hektari suurune põgenikelaager. Seal oli igat värvi telke, mõned neist suuremad, lisaks oli kaks naaberfarmist toodud kasvuhoonet ehitatud ümber magalateks, samuti oli seal nelikümmend välikäimlat ning muljetavaldav hulk inimesi. See oli pagulaste saabumise ja vastuvõtmise punkt Ungaris. Külale kõige lähemal asuva sissepääsu juures reguleerisid kaks sakslasest vabatahtlikku liiklust ning saatsid kõik autod ajutisse parklasse põllul. Nad lasid sisse vaid (mõned) Ungari politseiautod, meditsiinisõidukid ning erinevate ettevõtete autod, mis tõid pagulastele toitu ja muud vajalikku kraami.


foto: Kristóf Hölvényi

Raudteel, mis läheb põiki üle väikese sillutatud raja, ei ole rong sõitnud juba aastaid. Õnneks, sest inimeste vool on tihe ja lakkamatu. See meenutab veidi gruppide saabumist Euroopa kokkutulekule - katkematu palverändurite rivi, kes saabuvad jalgsi lõunast ning suunduvad põhja poole.

Mind jahmatas kohe, kui palju oli lastega peresid - mõnedel olid väikelapsed vankrites, mis polnud raudteeliipritel sõitmiseks kuigi praktilised; samuti, kui palju oli rasedaid naisi, vanaemasid ja eakaid mehi, kellele nooremad toeks olid. Seisin seal oma pool tundi, neelates pisaraid, suutmata sõnagi öelda ja suutmata end liigutada. Nende seljakotid olid reeglina märksa väiksemad kui Taizésse nädalaks tulevatel noortel. Paremini varustatud inimestel olid matkakotid, aga paljudel olid kaasas vaid kilekotid, otsekui tuleksid nad lihtsalt supermarketist koju.

Kõndisime koos Kristófiga Serbia piirini põgeniketulvale vastu. Nad nägid välja kurnatud ja hirmul, aga naeratasid kohe, kui kuulsid esimesi sõnu, mida me suutsime öelda araabia või inglise keeles: "marhaban, assalamu aleikoum, welcome..." Mõned meetrid enne piiri, Ungari poole peal, oli kohutav raudaed - häbimüür, mis ehitati 25 aastat pärast Raudse Eesriide langemist. Sel päeval oli see koht, kust raudtee läbi tuli, veel avatud, ning just sealtkaudu inimesed läbi tulidki. Jalutasime mõned sajad meetrid Serbia poole peale. Piirivalvurid ja mõned Ungari sõdurid vaatasid meid ilma midagi ütlemata, aga Serbia poole peal ei näinud me mingeid võimuesindajaid. Kahe riigi piir oli maailma meedia tähelepanu keskmes ning me võisime näha väga erinevate televisioonikompaniide kaameraid...


foto: Kristóf Hölvényi

Ungaris tagasi olles rääkisin ma inimestega ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti Ungari esindusest. Nad olid tulnud Budapestist ja korraldasid väraval loendust. Nende seas oli ka üks Süüria naine, kes pidevalt kordas araabia keeles uutele tulijatele kõige olulisemat informatsiooni: "10 minuti pärast jõuate esialgsesse vastuvõtvasse laagrisse, seal antakse teile süüa, arstiabi, puhkamiseks isiklikud telgid, riided, jalanõud, tekid, kui soovite seal öö veeta... seejärel viivad Ungari sinised bussid teid põgenikelaagrisse, kus te saate esitada avalduse asüüli saamiseks."

Dublini leppe kohaselt, millest Ungari püüdis enam-vähem kinni pidada, peab pagulane tegema asüülitaotluse esimeses Euroopa Liidu riigis, kuhu ta saabub. Ta peab täitma vastava vormi ja jätma oma sõrmejälje. See viimane punkt hirmutas paljusid inimesi... Laupäeval, 12. septembril, toimetasid Ungari võimud 4500 inimest bussiga erinevatesse põgenikelaagrisse. Sellele võrdluseks sosistas õhtul kell 10 ÜRO agentuuri esindaja meile kõrva, et nemad olid kokku lugenud 11 000 saabujat! Need, kes ei läinud bussiga, läksid läbi maisipõldude, mis olid sel aastal eriti kõrged. Mõned läksid otse smugeldajate juurde, kes ootasid lähedalasuvas bensiinijaamas (1,5 km). Nad pakkusid ka meile võimalust minna Budapesti (umbes 220 km) 100 euro eest. Viini või Münchenisse transportimise hindu ei õnnestunud meil teada saada. Kõige vaesemad jätkasid rännakut jalgsi lähima rongijaama suunas, aga sageli peatasid neid politseinikud, kes piirkonnas patrullisid.

Hämmastav oli näha, kuidas vastuvõtulaager oli korraldatud ilma keskse koordineerimiseta ning kuidas erinevad organisatsioonid töötasid koos. See oli taas üks pilt Ungarist ja Kesk-Euroopast, mida meedia ei ole suutnud alati edasi anda. Nägin, kuidas Budapestist saabusid autodega noored, kes küsisid, kas nad saavad kuidagi aidata. Viis minutit hiljem oli neil särgi peal silt "vabatahtlik" ning nad jagasid toitu või korjasid üles prügi, mis kõrgus mägedena laagri servades. Olen kindel, et Ungari ühiskonnas on hakanud toimuma midagi väga olulist ja et paljud tahaksid edaspidigi anda konkreetset toetust ja abi pikaajalistele pagulastele. Jah, tõsi on see, et mõned poliitikud mängivad kohutavat poliitilist mängu, kus kõige olulisemaks asjaks on saabuvad valimised. Jah, Ungari piiskoppidel on raskusi paavst Franciscuse sõnade tõlgendamisega. Jah, ühiskonnas on tõelised hirmud, mida on vaja ära kuulata ja mõista. Aga samas oli seal nii palju head tahet, nii palju inimesi tänavatel, rongijaamades ja piiril, kes tulid spontaanselt pagulastele oma abi pakkuma. Kõik need inimesed on näidanud, et külalislahkus ei ole tühi sõna ja et see on meie ühiskonnas endiselt olemas.

Noored vabatahtlikud Taizést, kes saabusid pärast 15. septembrit, mil Ungari võimud sulgesid piiri, ei näe enam tõenäoliselt suuri põgenikehulki läbi riigi minemas, nagu see on olnud viimased kolm või neli nädalat. Aga mõned on ikka seal, mõned pöörduvad tagasi või saadetakse tagasi Ungarisse teiste Euroopa riikide poolt, teised tulevad aga jätkuvalt Serbia, Horvaatia ja Rumeenia poolt. Smugeldajad teenivad suuri varandusi. Nõnda arvasime me, et kõige kasulikum oleks praegu toetada programmi, mille alustasid jesuiidid: "Hospes venit, Christus venit". See on programm, mis püüab:
1. Koguda annetusi pagulaste aitamiseks, andes neile seega esmast abi.
2. Osaleda dialoogis Ungari ühiskonnaga.
3. Aidata kaasa nende pagulaste integreerimisele, kes esitavad oma asüülitaotluse Ungaris.

Käimasolev projekt

Konkreetselt järgmisest nädalast alates lähevad Taizé vabatahtlikud iga päev endisesse lastekodusse Budapesti põhjaosas, kuhu on kogunenud kõik alaealised pagulased, kes on saabunud Ungarisse ilma vanemateta. Vabatahtlikud loodavad aidata neid lapsi, kes on kõik kaotanud, ning soovivad muuta nende päevad kaunimaks.

« Hospes venit, Christus venit »

Printed from: http://www.taize.fr/et_article19629.html - 10 December 2019
Copyright © 2019 - Ateliers et Presses de Taizé, Taizé Community, 71250 France